Kas postitants kuulub ainult hämaratesse klubidesse või ka hästivalgustatud stuudiotesse ning võistluslavadelegi? Mis on üleüldse postiakrobaatika ning -tantsu vahe? Kas iga suvaline saab sellega hakkama või on posti ümber keerlemine mõeldud vaid vähestele väljavalitutele? Postitantsu sensuaalse maailma telgitaguseid tutvustab üks Eesti parimaid postiakrobaate, sügisel lausa MM-ile minev Eliise Piirla.

“Ma olen alati tahtnud postitantsu proovida, aga ma juba tean, et mu käelihased on selleks liiga nõrgad, et end üleval hoida. Seepärast pole julgenud ka trenni tulla,” tunnistan Eliisele liftis, mis meid tantsustuudiosse viib. Ta ainult naerab selle peale ning ütleb, et kui tal oleks euromünt iga korra eest, mil mõni uus huviline seda öelnud on, siis oleks ta juba päris rikas. High Tribe stuudio on avar ning heledalt valgustatud, modernse disainiga ning lausa kutsub tantsima. Siin pole jälgegi tavaliselt postitantsuga seostatavatest kleepuva põranda ning kahtlase väärtusega baaridest, on vaid mõnus trenniõhkkond, kus mind ootab ees pisike eratrenn proffessionaaliga. Ent enne selle juurde jõudmist istume trennisaali diivanile maha ning Eliise räägib mulle silmade särades sellest, kuidas sai alguse tema teekond postiakrobaatikani.

Selg nagu kivisein

Enda kohta ütleb Eliise, et tegemist on postiakrobaadi, ettevõtja ning investoriga, ent vastupidiselt paljudele arvamustele, ei ole selle särava punapea taust kaugeltki seotud mõne tantsutrenni või iluvõimlemisega. “Mul on lapsepõlvest palju pilte, kus ma postide otsas ronisin, seega tundub, et mingi alge oli minus juba väiksena olemas,” muigab neiu. Eliise alustas postitantsuga tegelemist umbes seitse aastat tagasi, kui ta oli 21-aastane ning ütleb, et täna lavadel peegelduv graatsia tuli temasse aastatepikkuse trenni tulemusel. “Alguses oli mu selg nagu kivisein, ma ei paindunud üldse,” räägib postiakrobaat. “Praeguseks olen seda muidugi palju harjutanud ning räägin teistelegi, et ka täiskasvanueas on võimalik oma painduvust väga suurel määral arendada.”

Alguses oli Eliise oma sõnutsi väga häbelik ning kartis, et trennis hakatakse tema üle naerma, kui ta hakkama ei saa. Reaalsuses oli asi sellest muidugi kaugel ning peale aastast rühmatreeningus käimist tundis ta, et vajab suuremat väljakutset. Postitantsuga tegeleva stuudio uksest sisse astudes avanes talle aga hoopis teine maailm, kus oskajamad tantsijad viskasid saltosid ning spagaate ja lihtsalt sensuaalsest posti ümber tiirlemisest polnud enam juttugi. Kõrge saavutusvajadusega neiu hakkas trennis käima pea igapäevaselt ning juba peale paari aastat stuudiote vahel käimist pakuti talle treeneri ametikohta.

Kuigi täna istub minu vastus väga särav suhtleja, siis pole see Eliise sõnul mitte alati nii olnud. Treenerikarjääriga alustades lähtus ta printsiibist “fake it, till you make it” (ingl. teeskle senikaua, kui sellega päriselt hakkama saad) ning neiust, kes ei julgenud telefoni teel endale pitsatki tellida, sai inimene, kelle puhul ei julgeks kunagi kahtlustadagi, et ka tema võib kunagi sotsiaalse ärevusega maadelnud olla.

Hesburgeri kuldklient

Teine arvamus, mis inimestel Eliise kohta ekslikult tekib, on see, et niivõrd heas vormis ja energiline inimene toitub ju kindlasti meeletult tervislikult. “Tegelikult elan ma suhkru ning energiajookide peal ja vahepeal oli mul Hesburgeris lausa kuldkliendi staatus, sest käisin seal nii tihti peale trenni söömas,” paljastab naine, kes mingil perioodil tegeles postitantsu, õhukanga ning -rõngatrennidega nädalas iga päev seitse kuni kaheksa tundi. Sellise tempoga sulasid kalorid nagu või kuuma päikese käes ning kuldkliendi staatus ei paista tänase päevani mitte kusagilt välja. “Olen alati öelnud, et pole vaja mitte midagi oma dieedist välja jätta, kõik sõltub kogustest ja moderatsioonist,” võtab Eliise oma toitumise ühe lausega kokku.

Riided jäävad selga ja trikid on ette antud

Ilmselt üks küsimus, mis võhikul võib tekkida, on see, et mis vahe siis ikkagi on postispordil ning striptiisil. Eliise võtab selle kokku kahe peamise punktiga: kas riided jäävad selga ning kui palju reegleid on. Striptiisi puhul on rõhk tõesti riiete eemaldamisel ning sensuaalsel liikumisel, et pakkuda publikule silmailu. Sellised tantsijad ei tee enamasti keerulisi trikke, ei viska spagaate ega sildu, ammugi mitte saltosid. Sportliku postiakrobaatika puhul aga jäävad riided selga, tantsimiseks ei kasutata kontsaga kingi ning võistlustele minnes on ette antud nii trikid kui ka konkreetsed nurgad, mille all oma keha kõige kõrgema skoori saamiseks hoidma peab. “Siin strippariks õppida ei saa, sest seda õpib peamiselt töö käigus, nagu ma oma tuttavatelt kuulnud olen, aga paari trenniga on põhilised liigutused ikka selged,” toob treener välja.

Muidugi pakutakse ka postitantsumaastikul väga mitmeid erinevaid trenne. Seega saab huviline alustada ka õhus kõlkumisega, tehes seda õhurõnga, -kanga või lausa -võrkkiigetrennides, ent kui on soov postiga tutvust teha, siis võib valida akrobaatikale, trikkide tegemisele, lihtsalt liikumisele või eksootikale keskenduvate trennide vahel. Rõhuasetus on neil kõigil pisut erinev, mõni õpetab sensuaalselt liikuma, teine asendab jõusaalis raua tõstmist ning kasvatab lihaseid. Kel suurem huvi, võtku ise Eliisega ühendust, sest ta oskab ka igale algajale jõukohase soovituse anda või soovi korral lausa eratrenni kokku panna.

Tema jaoks on rõhk sellel, et inimene lahkuks trennist hea tuju ning eduelamusega, sest siis jääb talle kogemusest positiivne emotsioon. “Ma ehitan oma trennid üles sellele, et kogu aeg oleks lõbus ja naer kõlaks, sest siis pole aegagi mõelda sellele, et sul on valus,” selgitab Eliise. Ja omast kogemusest võin öelda, et tõesti oli veidi valus, aga sellest juba hiljem. “Unusta ära see, et sul jõudu ei ole! Kõik me oleme samast kohast alustanud ning jõud tulebki trenni tehes, kellelgi pole seda kohe alguses,” paneb Eliise huvilistele südamele.

Mehed, naised, lapsed… kõik võtsid posti äärde ritta!

Lisaks trenni andmisele võib Eliise alati kutsuda ka oma üritusele esinema. “Paljud küsivad, et meil on perekondlik üritus, et kas ikka on kõik viisakas ja kas riided jäävad selga,” jagab akrobaat kõige levinumat valearvamust, mis klientidel tema kavade kohta on. “Pärast esinemist aga on mitu korda juhtunud see, et kõik võtavad posti äärde järjekorda ning soovivad ka ise kergemaid trikke järgi teha: mehed, naised, lapsed… see on kõigi jaoks väga põnev.”

Kelmikaid juhtumisi on aset leidnud ka teistel esinemistel. Näiteks arvasid stuudiosse poissmeesteõhtut tähistama tulnud täkud, et nemad hakkavad nüüd posti ümber keerutama, ent suud vajusid noormeestel lahti sama kiiresti, kui Eliise neile posti peal paar akrobaatilist trikki ette näidanud oli. Peale trenni jõudsid mehepojad kõik aga ühisele järeldusele, et tegemist on ikka päris raske spordialaga, mitte lihtsalt hõõritamisega, sest lihased andsid ennast juba paar tundi hiljem tunda. “Sisuliselt on tegemist ju sportvõimlemisega, sest ka siin tehakse kätelseise ja saltosid, aga lihtsalt post on teistpidi!” naerab Eliise. Trenni on oodatud aga kõik, kes vähegi asjast huvitatud – kes soovib, saab teha painduvust nõudvaid liigutusi, kes soovib, teeb posti küljes sisuliselt jõutrenni. “Mõned mehed meil trennidesse ka jõuavad, aga sageli saab probleemiks see, et mida küll sõbrad minust sellise asja peale arvama võivad hakata,” nendib Eliise natuke kurvalt. “Tegelikult saab siin endale soovi korral kasvatada sama suured lihased, kui jõusaalis. Seega mehed, haarake härjal sarvist ning tulge samuti trennidesse!”

Postitants ja võistlused

Kuigi ikka veel on inimesi, kes arvavad, et Eliise tegutseb stripparina, siis õnneks kohtab ta seda võrdlust üha vähem. Tema sõnul on maailmas juba pikkade traditsioonidega spordiala siinmail harrastatud umbes 13 aastat, kui esimesed tüdrukud siin sellega tegelema hakkasid. Tänaseks on üle Eesti juba mitmeid stuudioid, näiteks võib Tallinnas lisaks High Tribe’ile leida veel seitse-kaheksa stuudiot, Tartust võib leida paar-kolm, Pärnus on üks ning ka teistes väiksemates linnades on stuudiod üha enam pead tõstmas. Lisaks on huviliste olemasolu korral võimalik alati tellida ka keegi eratrenni andma, seega peaks valdaval osal Eestist juba üsna kodulähedane võimalus ise selle põneva spordialaga tutvust teha olemas olema.

Esimene postitantsuvõistlus toimus Eestis aga 2014. aastal, mil üks toonane stuudioomanik ning ärimees ühendasid oma jõud ning mõtlesid, et on aeg esimene kodumaine mõõduvõtt maha pidada. See oli ka Eliise jaoks esimene võistlus, kus naisel aga väga hästi ei läinud – nimelt ei lugenud ta reegleid korralikult läbi ega teadnud, et ta peab kasutama mõlemat lavale püstitatud posti. Peale ühe posti küljes oma kava ära tegemist oli neiu väga pettunud, kui kuulis, et punktiskoori talle selle eest üldse ei pandagi. Sellest ajast saati loeb ta enne võistlustulle astumist ning kava koostamist kõik reeglid vähemalt viis korda läbi, et esimene ämbrisse astumine jääks ka viimaseks.

Eliiset kuulates jääb tõesti mulje, et tegemist on üsna karmi alaga. Ette on antud trikid, mis peavad võistluskavas olemas olema, samuti matemaatilised nurgad, mille all oma keha posti küljes rippudes hoidma peab. Välismaal võistlemas käib Eestist aga käputäis inimesi, sest paljudele ei meeldi niivõrd reglementeeritud kavasid teha ning meil on rohkem harrastajaid kui professionaale. Seetõttu pole Eestis veel ka oma postitantsuföderatsiooni ning viimased viis aastat pole toimunud ka ühtki kohalikku võistlust – pole lihtsalt sellist kriitilist massi huvilisi koos, kelle jaoks neid mõtet teha oleks. Küll aga toimuvad siin õhukangavõistlused ning sel sügisel tuuakse siia isegi maailmatasemel võistlussari, kus osalejatel on võimalik õhukanga MM-võistlustelegi kvalifitseeruda.

MM-ist rääkides on aga väga hea meel öelda, et selle aasta oktoobris Šveitsis toimuvatel postiakrobaatika MM-võistlustel on Eesti kui riik täitsa esindatud, sest just Eliisel õnnestus mai lõpus Soomes toimunud võistlustel oma kategoorias võit saavutada ning seega kõrgema taseme võistlusele kvalifitseeruda. “Kuna meil oma riiklikku organisatsiooni pole, siis peab osaleja kogu paberimajanduse ise korda ajama ning katma ise ka kõik osalemisega seotud kulud,” toob Eliise välja. “Seetõttu alustasin ma ka Hooandja platvormil kampaaniat, mille eesmärgiks ongi koguda piisav summa, et saaksin rahumeeli võistlusele Eestit esindama minna.”

Kui sulle peale artikli lugemist postitants mingilgi määral huvi pakkuma hakkas, siis just Hooandja kaudu saab praegu Eliise eratrenne väga soodsa hinnaga. Samuti saab seal lunastada võimaluse, et särav punapea just sinu üritusele esinema tuleb, seega tasub võimalusest kinni haarata. Aga ilma pikema jututa kirjeldan veidi ka seda huumorit, mis leidis aset siis, kui mina täieliku algajana esimest korda posti otsa ronida püüdsin.

Postitants – kui raske see ikka olla saab?

Siinkirjutaja on varajases nooruses iluvõimlemise ning tantsimisega tegelenud ja kuigi mitte professionaalsel tasemel, siis ei pea ma end just esmaklassiliseks võhikuks. Heidamegi peale jutuajamist Eliisega mõlemad üleriided seljast ning asume lühikeste pükste ja nabapluusi väel soojendavaid venitusi tegema. Mõni minut hiljem ongi lihaseid juba piisavalt eesseisvast pingutusest hoiatatud ning käed puutuvad esimest korda posti külge.

Alustame kõige lihtsamast, paljude striptiisitaride raudvarasse kuuluva posti ümber keerutamise ehk spinniga. Asetan käed Eliise juhiste kohaselt ümber posti, tõmban jalaga hoogu ja juba keerlengi. Kui esimene katse on ebakindel ja kohmakas, siis kolmanda spinni võib isegi juba kergelt graatsiliseks liigitada. Pärast videoklippe vaadates saan muidugi aru, et silmailust on asi veel üsna kaugel, ent Eliise julgustab takka, et olen esimeste proovimiste kohta ikka väga tubli.

Järgmine spinn on juba klass kõrgem ning selle sooritamiseks on vaja jalad keerlemise ajal varbaidpidi kokku panna. Paari proovimise peale saan ka sellega hakkama, ent nüüdseks on Eliise taibanud, et pole ma midagi amatöör ja seega hakkame kiirelt mööda posti üles ronima. Seda ma kartsingi! Kas käed peavad vastu või põrutan tagumiku põrandale prantsatades sootuks ära? Läheb ikka mitu pusivat katsetust kui posti külge Eliisele sarnaselt kinni jään, ent tema kombel lae alla ronida ma isegi ei ürita. Jään eduelamuse juurde.

Viimase ja kõige raskema trikina proovin ka juba mitu korda mainitud pea alaspidi keerlemist. Kui lühemat kasvu Eliise hüppab posti peale, siis mina saan õnneks pikakoivalisena lihtsalt jala välja sirutada ja end selle abil posti külge haakida. “Ära siis pea alaspidi olles käsi lahti lase!” soovitab Eliise soojalt ning õnneks suudab mu segaduses keha seda lihtsat nõuannet järgida. Saan pea alaspidi poolgraatsiliselt posti küljes rippumisega hakkama ning selle eneseületusega tõmbame väikesele demotunnile ka joone alla.

Ei tulnud siit pea- ega pepupõrutust, aga esialgu ei kõlba ma veel ka ühelegi lavale. Vastupidiselt kõigile oma kartustele ei andnud mu käelihased koheselt alla ning suutsin end posti küljes hoida nii õiget- kui tagurpidi. Eliise on väga vaimustuses ning ütleb, et nüüd pole mul küll enam ühtki vabandust, et trenni minekut edasi lükata. Mõtlen samamoodi ka ise ning kui elu vähegi lubab, siis ilmselt hakkan sügisest jõusaali asemel hoopis postitrennis lihast kasvatama.